Pääsukese matkapäevik (Tipikate Rattamatk Hiiumaale 2007)

5. juulil 2008 kirjutas Hillar

 

Meenutamaks 2007. aasta suve, avaldan siin ühe osaleja (Kaarel Pääsuke) matkapäeviku.

Nagu paljud matkalised mäletavad, pidasin tipikate matkal Hiiumaale reisipäevikut ning suure suuga lubasin matka lõpus selle ka kõigile matkalistele kättesaadavaks teha. Läks vähe pikemalt kui plaanisin, kuid kaua tehtud- kaunikene. Jutu peategelasteks on meie seltskond: mina (Pääsuke), Lõoke, Maarja, Merit, Eliina, Mari ning meie isiklik fotograaf Erik. Kuid mis siin ikka keerutada: pikk jutt kehv jutt! Head lugemist!

20.07.2007 Kell on 7.15 ja oleme täisvarustuses TTÜ ees. Kohtume Erikuga. Erikul on pool kotti objektiivi täis. Alo leidis, et Erik on hinnanud algavat matka küllaltki objektiivselt. Saame tuttavaks Maarja ja Meritiga ning astume bussi. Teel Rohukülla leiutan valemi, mille abil on võimalik arvutada elektripirni põlemise aeg sekundites, kui meil on teada pinge ja juhtme pikkus, millesse on salvestatud elektrienergia.

t = U / l

Paralleelselt teadustööga selgitab Lõoke minu (Pääsukese) lõputöö (klemmi pingutusmutrite fikseerimistehnoloogia väljatöötamine) olulisemaid aspekte ja nüansse. Üritame ka uurida, kuidas mõjutab juhtme mahutavust juhtme läbimõõt. Kuid kuna kõik matkalised on suplerid koju unustanud, jääb meie teadustöö poolikuks. Jätkame vestlust veetlevate kaaslannade Maarja ja Meritiga.

Jõuame kuiva jalaga Heltermaale.

Oleme lõpetanud maitsva lõunasöögi (kala ja kartulid) Soera talus. Meid teenindasid lahke perenaine ja imeilus peretütar. Lõoke ja mina (Pääsuke) oleme Hiiumaa tütarlaste kaunitest näojoontest lummatud. Jäädvustamaks neid imelisi hetki, palume Meritil peretütrest lindudega (meiega) pilti teha. Ka peremees on nõus ning asume talu uksel poseerima. Peretütar on vahvate mandri meeste peenetest maneeridest niivõrd liigutatud, et lausa punastab. Härrasmeestena ei tee me seda märkamagi vaid täname viisakalt ja asume spatseerima taluõuel. Ootamatult põrkan kokku tuttava noormehega. On see tõsi või näen ma und, küsin endalt! Keset Soera talu hoovi seisab meediastaar MIKK SAAR. Olen kohmetu, kuid teen seltskonna tähega siiski juttu. Vestlus on põgus, kuid äärmiselt siiras. Teen ettepaneku koos pilti teha. Mikk on nõus. Ootamatult algab kõrvulukustav kisa ja kiljumine, mille tagajärjel puruneb Soera talu sauna aken. Neiud polnud märganud, et tagasihoidlikult riietatud noormees on kõigi tütarlaste vaieldamatu lemmik Mikk Saar. Hetkega joostakse mind pikali ja leian end äkitselt tütarlaste jalge alt, suu täis heina. Järgnevaid sündmusi ei hakka kirjeldama, kuid huvi korral soovitan lugeda seltskonna ja glamuuri ajakirja Kroonika juuli kuu numbrit.

Järgnevalt kohtan väetit tütarlast, kes kurdab, et on koera käest pureda saanud. Tunnen talle südamest kaasa ning püüan talle igati toeks olla. Neiu on täbarale olukorrale vaatamata äärmiselt vapper ning teatab, et jätab küll vahele paar etappi, kuid on homseks kindlasti taas sadulas. Viin ka Lõokese situatsiooniga kurssi. Oleme mõlemad positiivselt üllatunud neiu kangusest.

Juba asumegi teele ja jätame hüvasti lahke pererahvaga. Peremees kutsub mind ja Lõokest veel korra kõrvale ning teatab, et oleme oodatud õhtuks sauna ja hiljem kohalikule simmanile. Peremees märkas nähtavasti asjalikes noormeestes võimalikku tulevast talu peremeest. Täname viisakalt, kuid ei anna asjatuid lubadusi ning ei tagane oma auahnest plaanist saarele ratastel ring peale teha.

Kell on 17.06. Oleme Kärdlas, kus meile esinevad Hiiumaa tähtsamad ninad: Hiiumaa maavanem ja Kärdla linnapea. Järgmiseks läheme poodi, kust kõige muu hulgas ostab Lõoke ka Vaarikamusi. Algab esimene HIRMURING. Vein maitseb õige hästi ning tekitab järgnevaks etapiks mõnusa surina. Tee viib meid militaarradadele. Endiselt hoiame kinni oma plaanist, kas vändata võidu sportlike tüdrukutega eesridades või olla julgestuseks neiudele tagaridades, juhuks kui peaks minema vaja nii mehist rammu kui ka tehnilist taipu. Nii spurdibki Lõoke koos Eriku, Maarja ja Meritiga eesliinil ja mina kontrollin olukorda viimaste seas. Jõuame mere äärde ja mind haarab paanika. Kas me oleme ikka Hiiumaal? Avanev vaade on võrreldav Vahemere lummavate rannikutega ning hakkan hirmuga mõtlema, et oleme märkamatult riigipiiri ületanud ning otsapidi Hispaaniasse jõudnud. Kiirelt otsin välja kaardi ja üritan olukorda selgust luua. Pärast mõningast nõupidamist reisikaaslastega jõuame järeldusele, et on kaks varianti. Me oleme kas Vahemere idaranniku loodeosas või siiski Hiiumaa põhjaosas. Igatahes heidame käest kaardid ja läheme suplema. Näen esimest korda elus millimallikat, mis tundub minusugusele maalt pärit noormehele eriti eksootilisena.

Mõni tund enne päikeseloojangut jõuame Tahkuna tuletorni. Taas kord ei jõua Hiiumaa võlusid ära imestada. Samas lähedal on ka meie täna- (reede) õhtune telkimisplats. Seame üles telgid nii endil kui ka nägusatel naabritel Maarjal ja Meritil. Käime veel kord ujumas ja alustame õhtusöögiga. Lõkkeplatsil valitseb äärmiselt meeldiv ja siiras õhkkond. Grillime vorste ja räägime erinevatel teemadel nagu salsa, viineriviilutaja, cha-cha-cha, rumba ja klemmi pingutusmutrite fikseerimistehnoloogia väljatöötamine. Tõdeme Lõokesega, et küll on hea, et me ikka kaablisse voolu sisse lasksime enne matkale tulekut. Nimelt pistsime linnuga eelmisel õhtul kaabli otsad pistikusse nii, et ülejäänud kaabel jäi pistikust madalamale ja vool jooksis juhtmesse. Hommikul keerasime juhtme kokku ja pistsime kotti – palju see tühine kaabel ikka kaalub ja voolu on ikka teine kord vaja. Ootamatult sekkub vestlusse tundmatu noormees lõkke äärest ning leiab ilma pikemalt jutusse süvenemata, et see pole võimalik. Selgitame sõbralikult, et meie jutt vastab siiski tõele ning pakun talle ka oma valemi tuletusi vaadata. Noormees itsitab vaid ebaviisakalt – oleme kõik jahmunud ning otsustame minna magama. Kogenud matkalistena teame kui nõutud on laagriplatsil telgivaiad ning otsustame oma telgivaiad turvalisuse mõttes voolu alla panna (voolu meil ju jätkus). Soovime naabritüdrukutele ilusaid unenägusid ning läheme tuttu.

Kuna tunnetasime tüdrukute ja endi vahel mõningast sädet, teavitasime neid kaitseabinõust. Leppisime kokku, et kui tüdrukutel und pole ja nad ööpimeduses külla soovivad tulla, piisab vaid vaikselt hüüatada ning me lülitame välja peakaitsme. …..Igatahes möödus meil öö väga meeldivas õhkkonnas, kuid hommikuks olid tüdrukud meie üllatuseks juba tagasi oma telki läinud: )

21.07.2007. Hommikul oleme kõik varakult üleval ning valmistume sõiduks. Hommikusöögi lauas märkan noormeest, kellel on juuksed kahtlaselt turris justkui oleks sirakat saanud. Marakratt oli nähtavasti öövaikuses pahaaimamatult meie telgivaiu näppima tulnud, kui langes ootamatult üllatuse ohvriks. Vaatan vandaalile sügavalt silma. Mees tunneb piinlikkust, punastab ning kõnnib eemale. Juhtunu tõestab, et meil tõesti oli kaablis vool olemas.

Teele asumine viibib ja otsustame Lõokesega logelemise asemel aega millegi tarvilikuga sisustada. Haaran ratta pudelihoidja küljest märkmiku ja pliiatsi ning võtame mõned intervjuud.

Uurime esmalt, millised tunded ja meeleolud valitsevad kaaslasi ning mida oodatakse algavalt päevalt.Margo sõnul on tal enesetunne vaatamata eilsele õhtule siiski reibas, kuid samas avaldab noormees soovi proovida vahelduse mõttes mõnda teist sadulat.

Neiud Eliina ja Mari on kärsitud. „Mida nad seal passivad,“ sajatab Eliina. Katsume tüdrukuid rahustada viies jutu ilmale, mis on tõepoolest juba hommikutundidest saadik muinasjutuline. Mari aga tunneb, et ei saanud eilsel päeval piisavat koormust ning tahab täna naha korralikult märjaks sõita. Soovime tüdrukutele jõudu!

Peale mitmeid kilomeetreid oleme Luidjal. Sõitsin sinna enamuse teest Mikk Saarega. Lugeja võib nüüd ekslikult arvata, et poen meelega staarile külje alla, kuid see pole nii! Luidjal otsustasime turgutada oma jõuvarusid jäätisega. Peale rannaskäiku jõudis kohale ka Lõoke, kes tõi seltskonda uued linnud: Västrik ja Lind (lihtsalt Lind). Alo ei lasknud meil pikalt oodata ja tõttas taas poodi napsu järgi. Seekord läks ringile kirsivein. Alol ikka on maitset! Lisaks sellele ostis Lõoke veel ebaküdoonia veini. Eksootilise nimega napsi paneme kotti, sest kes teab, kuna jälle poodi juhtub.

Järgmise peatuse teeme ristmikul, kus kraaviperv punetab maasikaist. Poole tunniga sööme täis oma aasta maasikate normi. Helistame Lõokesega koju. Nii minu kui ka Alo emme on meiega väga rahul – oleme uhked. Kui hommikul küsitlesime surelikke, siis nüüd on Mikk Saare kord. Saame teada, et Mikk tunneb end hästi ja leiab, et vahelduseks on täitsa tore olla tavakodanike seas, mis tema jaoks on täiesti uus kogemus. Ka meil on staari üle hea meel.

Järgmiseks veel mõned tühised kilomeetrid ja oleme talus, kus saame taas keha kinnitada.

Meile serveeritakse maitsvat frikadellisuppi.

Jätkame oma missiooni ka peale lõunat ning asume uurima matkalisi valdavaid tundeid, meeleolusid ja ootusi. Intervjueerimisel viib meid saatus taas kokku nägusate preilide Mari ja Eliinaga. Meie suureks üllatuseks pole neiud enne lõunasööki soojakski saanud sõita ja on endiselt närvilised, sest tahavad edasi liikuda. Maril pole aega meiega vesteldagi- selle asemel käib ta kärsitult ümber ratta, aegajalt kella vaadates. Eliina püüab veel kaaslast rahustada, kuid edutult- Mari tahab vändata. Leiame Lõokesega, et targem on tüdrukud rahule jätta. Ka Mikk Saar on entusiastlik ning võtab veel kausi suppi, et ka lõpusirgetel teravust üles näidata.

Kõht täis, hüppame sadulasse ning seiklused jätkuvad. Meiega ühinevad Mari ja Eliina. Me ei suuda tüdrukuid ära tunda- tüdrukutel on nägu naerul ja meel rõõmus. Vot, mis tähendab sõidurõõm sportlikele tüdrukutele. Mari küsib veel, kas tohib Alo ja minu kotti kanda, kuna tal jääb koormusest ikka veel väheks. Oleme kohmetud, kuid jääme endale kindlaks, et vähemalt järgmise peatuseni hoiame need endi seljas.

Tee viib meid Kõpu tuletorni. Rada on raske, kuid tuletornist avanev vaade on pingutust igati väärt. Maakera on just kui peopesal- inimesed torni jalamil on kui sipelgad, päike on käeulatuses ja pilved hõljuvad kutsuvalt mööda. Peale tuletorni külastust otsustame anda tuletorni külastajatele väikese etenduse. Oleme ju Lõokesega mõlemad tuntud spordiklubist SK Toonus ja akrobaatilisi kavasid on varemgi läbi viidud. Ka teised reisikaaslased on suurepärases vormis ja seetõttu ei valmista see meile vähimatki pingutust, pigem võtame neid kui meeldivaid venitusharjutusi vahelduseks rattasõidule. Lühikese pooltunniga mängime läbi tuntumad kombinatsioonid, mille säravamad hetked meie fotograaf Erik ka jäädvustab. Publik on igatahes joovastunud ning soe aplaus täidab kogu õue. Ootamatu tähelepanu võtab meid kohmetuks ja tüdrukud isegi punastavad. Kummardame viisakalt ning astume taas pedaalidele. Võtame suuna Sõrule. Kuna füüsiline konditsioon on juba niivõrd tugev mööduvad tühised 40 km hetkega.

On õhtu ja seame üles telke. Kohe pakutakse süüa ning lubatakse ka sooja duðði. Üllatuseks saab aga soe vesi esimese veerandtunni jooksul otsa ning kosutav pesuõhtu asendub karastava katsumusega. Erik ja mina aga ei kaota pead. Kiirelt kalkuleerime läbi kõik võimalused siiski puhtaks saada. Ehk leidub saareliste hulgas külalislahkeid, kes ei pea paljuks kostitada kaht matkalist sooja duððiga. Leiamegi kohaliku, kes on valmis kaht hädalist aitama ning helistabki koju ning annab korralduse boiler vooluvõrku lülitada. Hüppamegi autosse ja uus seiklus algab. Mööda kurvilist teed jõuame sihtkohta.

Oleme tagasi telklaagris ja paneme end valmis matka suursündmuseks – glamuurne diskoõhtu Sõru sadama paadikuuris. Ei saa mainimata jätta, et meid saatvad tüdrukud on kütkestavad. Olime seda juba ka varem märganud, kuid sellist vaatepilti pealinnas ei avane. Uskumatu, mis Hiiumaa tütarlastega teeb. Alo segab valmis veel tee peale peened kokteilid ning pidu algab. Paadikuur särab enneolematus hiilguses, keset tantsusaali pöörleb võimas diskokera ja julgemad proovivad juba tantsusamme. Ka kohalikud on tulnud uudistama saare aasta suursündmust. Baariletil pakutakse ka kohalikku hõrgutist suitsetatud tuulehaugi, mis tantsusõpradele väga hästi maitseb. Nii ongi tunda vahelduseks suitsuhaisule kerget kala „lõhna“, seda muidugi mitte tänu meile. Meie jääme etiketile kindlaks: p

Plaate keerutab loomulikult Mikk Saar. Peol kõlab maitsekalt valitud erinevate diskoajastute paremik. Lisaks DJ-le on tasemel ka pidulised. Nii võibki kohata tantsupõrandal väga erinevaid tantsustiile nagu näiteks samba, kaerajaan, tango ja loomulikult salsa. Igatahes kestab pidu varajaste hommikutundideni.

22.07.2007. Käes on hommik ja teeme ettevalmistusi alustamaks hommikusöögiga. Meie reisigrupis valitsevad juba õige soojad suhted ning otsustame asendada rutiinse hommikusöögi õdusa piknikuga. Tõttamegi Lõokesega võileibu meisterdama. Tüdrukud aitavad meid laua katmisel ning õige pea istumegi ringis, naudime kuuma kohvi ning meenutame möödunud õhtut paadikuuris. Nagu kõik teisedki meie ettevõtmised sel matkal möödus ka see lõbusas meeleolus.

Algab viimane päev ratta seljas. Tarvis on sõita läbi Käina Heltermaale. Eelnevad päevad on olnud lihtsalt niivõrd emotsioonide rohked, et tänane päev möödub veidike rahulikumas meeleolus. Eredamalt jääb meelde hubane pärastlõuna, kui oleme juba Suuremõisas ning sõidetud on enamus teekonnast. Jääb vaid astuda praamile ning matk on selleks korraks läbi.

Kaarel Pääsuke

Sildid: Hiiumaa, Tipikate Rattamatk