Kääriku 250 osavõtjad 2008

Veerandfinaalkohtumine Saksamaa ja Portugali vahel oli lõppenud ning otsustasin magada. Panin telefoni äratuse igaksjuhuks 02:00-i peale, sest olin väga kindel, et olenemata telefoni asukohast lülitan ma selle välja ja avastan ennast ärgates uuesti teki alt. Ärkasin järsku. Kell oli 02:49. Pesin, pakkisin kõik asjad väiksesse seljakotti. Süüa ei jõudnud. Võtsin ratta ja sõitsin TTÜ ette.
Pisut ootamist ja kõik tegijad olid kohal. Soenduseks võtsime kohe Nõmme tõusu, et saaks ikka jalad käima. Edasi läks mõnusalt laheda tempoga, nii 23-34 km/h. Olin rahul. Ilm soosis meid. Peterburi maanteel hoidsin sama tempot. Milena vist kommenteeris, et see on natuke kiire. Ma tol hetkel ei suutnud kogu sõidu pikkust ette näha, läksime ikka samamoodi edasi. Esimese otsaga me muidugi Käärikule lähemale ei jõudnud. Piibe maanteelt hakkas tegelikult Käärikule lähenemine pihta :P

Piibe peal oli seltskond koos ja tuju veel täitsa püsis, käis jutustamine ja ohtlikuvõitu grupisõit. Noh nagu ikka. Ma olin sel hetkel täitsa grupi keskel, kui Jaanud mu tagumist rehvi lihvima hakkas. Jõudsin korra taha vaadata ja nägin kuidas ta järgmisel hetkel küljega asfalti kündis. Asfalt oli tugevam. Sellest tuli natuke pikem paus. Võtsin pikad püksid pealt ära.

Aegviidu poole teel olles saime mõnusale kitsale rattateele. Mitu korda vaatasin, et need helkuriga postid seal on ohtlikud, et raudelt võib keegi lensuga neid rammida. Noh ja siis parajasti vahetasime siiliga mingeid mõtteid (“Sul on kõige kaunim kann”). Korraks hajus tähelepanu ning põrutasin ise lenksuga vastu posti. Kogenud sõitjana aga suutsin püsti jääda. Tagant võis päris hirmus vaatepilt olla. Kristina igatahes ehmatas.

Aegviidu tankla peatus. Väikse purksid, mõned joogid. Ei midagi erilist.

Järva-Jaanini minnes hakkas sõidu pikkus juba tunda andma. Mõned jäid kergelt maha. Keskmine kiirus langes. Tuul oli ka vastu ja vihma saime kergelt. Siin ühines Raul.

Päev oli nüüd jõudnud lõunani. Viskasin dressika seljast autosse. Kell 12 või natuke hiljem alustasime Järva-Jaanist sõitu Jõgeva poole. Läks raskemaks. Märjemaks. Tuul kõvemaks. Mitmed sõitjad näitasid tugevaid väsimuse märke. Eriti just tõusudel, mida hakkas aina rohkem esinema. Kuskil Voormaal hakkasid meid järsku jälitama mingid suured sitikad. Proovisin nii grupi lõpus kui alguses olla, ei midagi ei aidanud. Ikka nad tülitasid mind. Siis tegin järsu kiirenduse ja panin punuma. Sitikatest sain lahti, aga sain lahti ka grupist. Otsustasin sama tempoga edasi lasta. Enne Jõgevat oli üks tõsisem tahtejõu proov, mingi räige tõus, kus kiirus langes isegi vist 14 km/h. Õnneks sai pärast seda pikalt laskuda. Jõudsin pausideta Jõgevale. Siis helistas Priit Käärikult ja uuris kus me oleme. Käärikul sadas. Mina olin eest ära. Helistasin Erlele ja uurisin kus teised on. Selgus, et kohe-kohe algab korralik lõuna ja ma olen vales kohas. Mingi kilt-kaks enne Jõgevat oli söögikoht, kus pidi peatuse tegema. Ega’s midagi – keerasin otsa ringi ja panin täisgaasiga tagasi. Jõudsin söögikohta täpselt samal ajal kui ülejäänud grupp :D

Jõuvarud saanud korralikku taastamist hakkas Tartu poole minek. Midagi erilist ei olnud. Tõusud võtsid paljude jõu. ja siis hakkas enne Tartut mõnusalt kallama. Vett ja rahet. Olime kolmekesi ees ning otsustasime mitte peatuda ja ennast maha jahutada. Panime ühe jutiga Lõunakeskusse.

Tartu-Kääriku otsast loe Siili jutust. Ma ei viitsi kirjutada.

Käärikule jõudes otsisin üles tipikad. Mikk pistis õlle näppu, sain kosutust. Orgunnisime Erle ja auto tipi laagrile lähemale. Panime telgid püsti. Ja siis läksin pesema. Siis kuulsin, et üleval on miski lipu üleandmistseremoonia. Jõudsin üles, Urmo tuli vastu ja andis mulle auhinnaks mõeldud pudelid. 13 tükki – igale sõitjale üks. Andsin need kõigile üle koos korraliku käepigistusega.

Siis tegime liha ja ma läksin magama.

Hommikul ärkasin üles ja jalad kandsid mind täitsa truult. Tore. Kerge hommikusöök. Siis sadas natuke, siis paistis päike. Tegime Ergoga kerge hommikuse sõidu. Pärast tegin ise veel mõnekildise lihtsalt igavusest. Olin veel kahevahel, kas minna laupäeval ära või jääda veel üheks ööks. Siis paluti mul oma ratast laenata TTÜ triatloni meeskonnale. Olin nõus. neil läks suht kehvasti. Jooksjanaine oli nõrk.

Saabus õhtu. Priit oli mult juba pikemat aega nõudnud, et ma lõpuks avaks Tallinna. Võtsime natuke napsu. Õhtul oli mingi pidu. Ikka oli igav.

Ärkasin üles. Pesin. Läksin rattaga vetsu ja avastasin, et mu tagumine velg oli banaaniks muutunud. No tore. Masendav.

Saabus buss. Esimesena hooga tuli peaaegu välja, et rattaid ei saa bussi panna. Jea. Minge kanni eks. Võtsime rattad juppideks ja bussijuht tuli meile vastu ning ladus need kuidagi bussi esimesele korrusele. Meil vedas, et ta kahekordsega tuli. Tavaliselt tema sõnul on ta pooleteisekordsega. Jõudsime Tallinna. Jõudsin koju. Vaatasin jalkat. Lõppu ei mäleta. Ärkasin hommikul kell 9:30.

Rattasõit oli Suvemängude parim osa minu jaoks! Aitäh.