Avaldan siin Virgo kirjutatud meenutuse Kääriku 250 km sõidust. (Tallinnast Käärikule ühe päevaga).

Olles eelnevalt vaid 1,5 tundi magada jõudnud, ärkasin eile 02.30, tegin siva oma riisi ja juurviljad, pakkisin koti ja kimasin TTÜ poole. Loomulikult olin ma esimesena kohal. 04.00 pidi sõit hakkama ja loomulikult 04.35 saime minema. Jagasime särgid laiali, tegime pildid ja pakkisime autosid. (Raul, sa ütle mis mõõdu sa said, äkki keegi tunnistab, et tal on vale mõõt ja saate vahetatud)
Hommik oli õnneks vaikne, Peterburi mnt 20ndal kildil alles hakkas midagi puhkuma. Kui Piibele saime, siis hakkas aiva juurde kruttima. Ja kogu aeg õkva vastu. Ligi 23 km/h suutsime ennast seal ees ohjata ja grupi koos hoida – tõusudel muidugi tekkisid lagunemised. Vahepeal nägime kitsi. Ja siis jooksis nugis üle tee. Ja siis sõitis vastutulev rekka pääsukesele otsa, kes jäi tee serva siplema ja Meeli karjus, et sõitke üle-sõitke üle (et piinad lõpetada). Mina ei suutnud. Nõrk. Aa Meelist veel – paistab et tema on midagi sihukest, nagu vanasti tont või kurat, kellega lapsi hirmutati. :o) “Kui hea laps pole, siis tuleb Meeli” vms. Riho ei julenudki sellepärast sõitma tulla, et “Kui ma poolepealt katkestan, siis Meeli hakkab mölisema”. Ja mingi asi oli veel, mida ei juletud teha sest muidu Meeli tuleb. Ei mäleta enam, mis see oli.
Igatahes.
Enne Aegviidut hakkasin just ees Harrole ütlema, et “Ei tea, kas selle sõidu saame kukkumisteta hakkama”, kui kuulsin rataste kokkusõidu häält ja nägin selja taga Jaanust külili lendamas. Sõitis Hillarile sisse. Midagi väga hullu polnud, põlvemarrastus ja käepõrutus. Hillar aga pani peale Aegviitu rattateel vastu piiret – jäi siiski püsti. Peale Jänedat kukkusid mõned inimesed järsku tagant ära – seniselt 23 km/h vajusid alla kahekümne. Tuul oli jätkuvalt usinalt vastu. Sõidukäigus tegime korduvalt peatusi, uuendasime spordijoogivarusid ja vahtisime niisama.
Järva-Jaanis jõudis Raul oma värskelt vahetatud keskjooksude-kettide ja käikaritega meile järgi. Sidusime siis TTÜ hiidlipu, mida keegi ei olnud enne nõustunud enda kanda võtma, kohe tema külge. Tema oli 07.35 TTÜ eest startinud.Igatahes sõime oma pelmenkud ära ja edasi.Vahepeal pudistas vett täpselt parasjagu, et märjaks teha. Tunniga sõitsime kuivaks jälle. Peale Koerut hakkasime Vooremaale jõudma ja tõsisemaid tõuse võtma ning grupp lagunes pidevalt. Järgmine tõsisem peatus oli Jõgeval, õigemini natuke enne Jõgevat. Sellest kujunes pikem peatus – uni tuli peale ja jalad läksid kangeks. Lõpuks saime jälle liikvele. Edaspidi hakkas hirmpalju pause tulema. Algselt oli kokkulepe, et teeme 30 km sõitu ja lühidad pausid, kuid Jõgevale jõudes olime taandunud juba 20 km intervallidele ning Jõgevalt edasi oli vaat’ et iga 15 km takka paus. Aga.Peale Kaarepere kukkus tuul järsku ära. Loomulikult hakkasime ees kohe rohkem vajutama – muidugi mitte kuigi pikalt sest üsna varsti oli seljatagune kilomeetri ulatuses tühi. Unistati veel midagi ujumispeatusest, samas olime graafikust täitsa maas ja 23.00 laekumine Käärikule tundus ebareaalne. 10 kilti enne Tartut hakkas sadama. SADAMA. Ja minu vihmavarustus oli saateautos. Jõudsime parajalt märjaks saada, kui Meeli hõikas, et keerame bussipaviljoni ja ootame. Meie aga (mina, Ergo, Hillar) arvasime, et ei ole mõtet märgadena peatuses külmetada vaid pigem aiva edasi vajutada kuni lõpuni välja, nii et soe sees ja lõpus vahetaks siis riided ära. Teised aga panid ikkagi bussipeatusse. Meie väntasime edasi ja saime tõsise lahmaka kaela. Natuke rahet kah. Tuul tegi vahepealse vaikusperioodi intressidega tasa – püsti jäämiseks pidime konkreetselt vastu küljetuult ennast viltu kallutama. Raul pärast rääkis, kuidas ta oma kahemeetrise lipuga oli selles tuules mässanud. See puri sikutas teda pidevalt vastassuunda (Raul on üldse hull inimene, kadus oma lipugagi korduvalt grupil eest ära). Tartusse jõudes hakkas suurem ladin järgi andma ning sahkasime läbi jõgede ja ojade Lõunakeskuse poole sest eelnevalt oli jutt olnud, et seal šoppame ja saateauto viib asjad Käärikule. Lõunakeskuses seisime lõdisedes seespool ukse juures sest rattaid ei saanud valveta jätta. Ma ostsin vahepeal Jagdtraumi, jõin kohvi ja tõin Ergole kakaod. Siis avastasime meestepeldiku seintelt kätekuivatusföönid. Järgneva pooltunni jooksul ehmatasime kempsu sisenejaid erinevate alastusastete ja imelike poosidega – mina kiskusin särgi seljast ja kuivatasin seda käte vahel, Hillar lihtsalt kükitas fööni all ning lasi õhuvoogu erinevate nurkade alt omale kraevahele. Igatahes oli lõpuks juba inimlikum tunne. Saateauto tuli järgi, sain oma vihmariided kätte ja selgus, et ma olin asjast valesti aru saanud ja tegelikult pidi grupp kuskile “burgsiputka” juurde minema ja sealt Võru mnt-le suuna võtma. Olevat meist ees juba. Pidasime seda küll ebareaalseks aga otsustasime siiski kohe neile järgi minna. Olime tõsiselt 20 km siblinud ja juba Otepää poole keeranud, kui selgus, et tegelikult teised alles hakkasid tulema. Pekki! Panime Otepääle pizzarestosse. Ükshetk jõudis Aivar järele ja ütles, et teised on veel 10 km kaugusel. Samas oli sealkandis tegemist juba tõsise Lõuna-Eesti kuppelmaastikuga, 250 km oli juba sõidetud ja mahajäänud arvatavasti mitte enam oma tippvormis. Otsustasime külmetuse vältimiseks ikkagi teistest enne finišeerida.Ja peale Otepääd ei läinud asi mitte kergemaks. Korralikud tõusud (ja laskumised), tee ise oli õnneks hea aga tõusudel olin juba paras suss ning ei suutnud suuremaga kui 10nda käiguga künkaharjale vändata. Jälle kappasid kitsed üle laane ja sel ajal kui meie sõidutee servas ratastega väntasime, hakkas üks jänes meiega kõrvalolevat rattateed mööda võidu jooksma. Ligi pool kilti vist kalpsas meiega paralleelselt tänavalaternate valguses, kuni teekäänak ta meist eemale juhtis. Aga võib olla tegi ta lihtsalt tervisejooksu. Minesatea.Käärikule jõudes leidsime eest lällavad ja kakerdavad tudengid. Ma viskasin ruttu-ruttu telgi püsti, lukustasin ratta ära, käisin dušši all ja aitasin Erlel liha küpsetada. Ja süüa. Tarvo ja Gerli olid juba mõnda aega kohal olnud ning samuti meeldivalt švipsis. Pressisin neilt ühe õlle välja.1,5 tundi hiljem jõudis teine ešelon kohale. Vist oldi nii läbi, et keegi’i jäksand meiega eestärasõitmise pärast kurjustama hakata.
Kohutava laulmise ja jõuramise saatel sain ehk 2 tundi magada. Siis kostis moblaäratus, kerisin telgi kokku, üritasin Ergot kuskilt telgist leida ja lõpuks kihutasin üksi minema. Rongi väljumiseni Elvast oli jäänud täpselt üks tund. Sain jälle Otepääle minnes künkaid mekkida – ei olnud madalamaks muutunud. Peale Otepääd Elva peale keerates niutsatasin ehmunult, kui nägin silti “16 km Elva”, teed, millel puudus kõva kate ning kellaaega, mis ütles, et mul on veel pool tundi aega st pidin vähemalt 32 kilti tunnis väntama suur seljakott turjal rappumas ja liiva, muda ja kivisegu rataste all ragisemas. Alla ei tohi anda ja proovima peab, nii et pühkisin hirmuhigi otsaeest ära ja hakkasin tampima. Tee kõrval saatsid mind mõnda aega kitsed. Üks sookurg ei arvanud samuti mu seltskonda sobivaks ja lendas uhkelt perset näidates kõrgustesse.Elvasse jõudsin õkva õigeks ajaks, et kaugusse kaduva veduri suitsu näha.Istusin bussile.Tartu bussijaamas helistasin 1182te ja sain kell 0730 teada, et rong väljub 0735. Ägasin lootusetult aga keeldusin alla andmast, ütlesin põlvedele, et lõuad pidada ja edasi teenida! ning hakkasin Riiamäge vallutama. Teiselt poolt täie rauaga alla, järsk kurv vaksali poole ja… raudteejaamas nägin rongi ninaeest ära sõitmas. Vantsisin bussijaama tagasi (ei jäksanud enam vändata, kõndisin ratas käekõrval). Järgmine buss läks kolme tunni pärast ja tõenäoliselt poleks sellele ratast võtta saanud.Põlved olid varahommikusest sprindist läbi ja helistasin õele.Õde lubas järgi tulla.Jeejee :o)Võtsin mustikasupi ja patseerisin Kaubamaja kõrvale parki autot ootama. Kiikusin pingil, keerutasin varbaid ja lugesin raamatut.Õde jõudis kohale ja rääkis, et oleks napilt kitsele otsa sõitnud – mingi hooaeg vist. Autos muudkui nokkisin ja järsku olime Jõgeval.Kodus dušš ja ruttu magama. Kell oli 10.30.14.15 ärkasin.

Vot selline saaga. Mingid detailid unustasin kindlasti ära aga pohh see. Igatahes ma ei tea, kas ma järgmine aasta viitsin Käärikule sõita. Kindlasti põnev kogemus ja õpetlik väntamine aga säänset pikemat sõitu on üsna raske ebaühtlase sõidustiiliga grupiga teha. Tavamatkadel pole probleemi aga üle 200 km päevas on juba ekstreem ja seal on kõigil raske – ühed tahavad pikemaid peatusi, et energiat koguda, teised jällegi tahavad lühemaid pause, et lihastes sõidusoe säilitada. Lõpuks pole keegi rahul. Või noh – keegi jäi kindlasti sinna keskele kah ja talle sobis väga hästi :o)
Kannid villi!