Tallinn-Kääriku traditsiooni algus ulatub aastasse 2003 (vasakult: Tõnu Pullerits, Indrek Roosileht, Arno Mikkor, Aivar Hannolainen). Foto autor: Arno Mikkor
Kangelased läbi aegade
Läbi aegade on Tallinn-Kääriku kiir-retke edukalt lõpuni sõitnud 40 inimest (tähestikulises järjekorras):
Neiud (kordade arv):
1 Kaisa Kaasik (2, finišeid 1)
2 Kristina Kasatkin (2)
3 Liis Truubon (1)
4 Meeli Laos (3)
5 Milena Naar (3)
6 Reeli Susi (1)
Noormehed (kordade arv):
1 Aivar Hannolainen (2)
2 Alo Suursild (1)
3 Arno Mikkor (2)
4 Ats Allikmets (1)
5 Boriss Guibadulin (1)
6 Egon Teepere (1)
7 Ergo Laansalu (3)
8 Harro Hoog (2)
9 Hillar Saare (4, lipuga 2)
10 Indrek Roosileht (6)
11 Jaanis Palm (1)
12 Jaanus Sepp (3)
13 Kaupo Karja (1)
14 Kristjan Kuldsaar (2)
15 Marko Vilberg (2)
16 Märt Saum (1)
17 Martin Ringo (2)
18 Meelis Pärjasaar (3)
19 Mikk Kimmel (1)
20 Mikk Saar (2)
21 Paul Liias (2)
22 Priit Pikk (2)
23 Priit Tiganik (2, finišeid 1)
24 Rainis Suits (4)
25 Raino Tarbe
26 Raul Luha (7)
27 Riho Tarbe (5, finišeid 4)
28 Tarvo Hein (4, finišeid 3)
29 Timo Tae (2)
30 Tõnis Tohver (1)
31 Tõnu Pullerits (2)
32 Vahur Suurküla (2)
33 Virgo Siil (1)
Mis paneb inimesi väntama 250 kilomeetrit?
Liis Truubon: “Osa võtma ajendas tahtmine teada saada, kas olen suuteline rattaga sellist maad läbima. Ning muidugi vahva seltskond, kellega selline ettevõtmine läbi teha. Tulemuseks oli, et olin suuteline, kuigi korra oli ka täielik madalseis. Sain hea kogemuse võrra rikkamaks ning natukene rohkem ennast tundma”
Mikk Saar: “Sõitma ajendas enese proovilepanek ja lihtsalt tundus olevat äge ettevõtmine.”
Milena Naar: “Sõitma tulin, et end proovile panna ja teada saada, mis tundeid tekitab 250 km järgemööda rattal väntamine, hoolimata sellest, kas paistab päike või ladistab vihma ja on tugev vastutuul. Kõike on ette tulnud!”
Hillar Saare: “Peamiselt osalen selle pärast, et Käärikule on bussiga kindlasti igavam sõita kui rattaga (ma ei ole bussi ega autoga käinud, tegelt ei tea). Rattaga on iga kord midagi uut kogeda. Vett, tuult, päikest, kukkumisi, meeletut tempot, väsinud pilke, raskeid otsuseid (kas minna Otepäält või mitte), grupi koostööd. Aga kõige olulisem – mõnusaimat tunnet kohale saabudes ja saunas lihaseid lõdvestades õllet libistada.
Märt Saum: “Mind ajendas aastal 2008 sõitma sügav huvi rattaspordi vastu, grupisõidu kogemuse puudumine ja enese proovilepaneku soov. Ka soov näha, kuidas nii pikal sõidul grupisõit välja tuleb, kuna tegu ikka erineva tasemega ratturitega ja seal peab koostööd tegema, et kohale jõuda. Väga hea kogemus oli, õpetab teistega arvestama, kuna endalegi meeldib rohkem üksi sõita.”
Meelis Pärjasaar: “Esimene kord 2004 läksin läbima seda hullu ettevõtmist selleks, et ennast proovile panna ja sellest kogemusest osa saada – eelneval 2003. aastal olid ju esimesed 4 hullu selle ette võtnud ja ära teinud. Ma enne ei uskunud, et see võimalik on. Aga kui nemad hakkam said, pean ju mina ka saama. Saingi.
2005. aastal tulin sõidule sellise vormiga, et olin enne seda see hooaeg 10km sõitnud. Ehk panin ennast proovile, kuidas on see ma ilma trennita läbida. Kukkus lihtsalt nii välja et ei sõitnud enne, kuid kuidagi tuli loll mõte ennast ikkagi ära regada.
Viimased 60 kilomeetrit läbisin algul ühe valutava põlvega, pärast Otepää mägede vahel kahe valutava põlvega. Ilmselge vähese trenni viga. Aga läbi tegin selle kiusuga ja teadmisega, et ma seda ju suudan – eelmine aasta ju sain hakkama.
Huvitav tähelepanek – teisel korral olid jalad järgnevatel päevadel palju vähem valusad, kuigi füüsiline vorm oli kehvem. Eks see teooria peab siis järelikult paika, et õlle aitab piimhape tekkimist vältida.
Ilmastikuolusid õnnestus selle tripi jooksul näha kõike, mida loodusel eestis jaanipäeva paiku pakkuda suudab. Algab asi rõske jaheda ilmaga, mõne tunniga on päike väljas, siis saab soojendusdressi maha koorida. Veel mõnda aega, siis kisub palavaks. Kuskil 150km kaugusel tuli uni peale – on ju ainult mõni tund magada saanud. Vahepeal on une ja tuima väntamise tulemusel selline tunne, et kukun kraavi – võtab ratta seljas “nokkima”. Võibolla on oma osa siin ka eessõitja käiguvahetaja hüpnotiseeriv vahtimine. Õhtu poole kisub tuuliseks, mõne minuti pärast kallab paduvihma. Mõned kilomeetrid saab siis tugeva taganttuule ja paduvihmaga 40-50km/h kihutades jõutud söögikohani, kus katus peakohal. Paras aeg paus teha ja praadi süüa, et siis tunni pärast edasi sõita. Kohale sai jõutud pimedas, 23:30 paiku.”
Marsruudivalik
Tallinnast Käärikule sõitmiseks on kolm peamist võimalust: Viljandi maantee, Tartu maante ja Piibe maantee. Arutletud on ka Pärnu kaudu Käärikule minemist, kuid seda pole veel seni kunagi tehtud, kuna selle marsruudi valik on seotud kõrgema riskiga – kunagi ei tea, mis ilm toob ning mis on grupi keskmine tase. Otsuse, millist teed sõidetakse, teeb grupp konsensuse alusel nädal enne sõitu. Aastate lõikes on valitud järgnevad trajektoorid:
2003 – Tartu mnt, Põltsamaa, Võrtsjärv, Kääriku
2004 – Viljandi mnt, Mustla, Kääriku
2005 – Viljandi mnt
2006 – Viljandi mnt (läbi Otepää ehk pikem ring). Omapäraseks tegi sõidu see, et teel oldud 20-st tunnist 18 sadas vihma, kusjuures üldiselt Eestis nii vihmane ei olnudki – ilmselt liikusime täpselt vihmapilvedega koos. Nii mõnigi rattur tundis esimest ja siiani viimast korda elus, et jalale toetuda ja pedaale vajutada on raske lihtsalt seetõttu, et jalatallad on veest krimpsus.
2007 – Viljandi mnt
2008 – Piibe mnt
2009 – Viljandi mnt (sõideti veel läbi Otepää, st Pikasillalt ei keeratud tavapäraselt paremale Puka ja Sihva peale, vaid pandi otse edasi suurema ringiga läbi Otepää)
2010 – Viljandi mnt
Huvitavaid fakte
Esimesele matkale minnes ei olnud keegi osalejatest läbinud 250km-ga võrreldavat distantsi. Tõnu oli läbinud 140 km ühe päevaga, Indrek 120 km, Aivar ja Arno alla 100 kilomeetri. Matk kulges valdavalt ladusalt, korralik lõuna võeti Põltsamaal ning suplemas käidi Võrtsjärves. Ärevusmoment tekkis viimastel tõusudel, kui Tõnu tunnistas, et oleme eksinud, sest rada ei klapi kaardiga. Siiski leiti õige niidiots ning finišisse jõudis seltskond 21.30 paiku.
2005. aastal tegi Kaupo Karja matka läbi jalgrattal Ereliukas, startides mitu tundi peale teisi, vedades lippu ning tehes veel midagi, mis jääb siinkohal mainimata, kuna seda fakti on raske uskuda, kui pole ise näinud.
2006. aastal tulid Tallinn-Kääriku matka starti vanakooli kokkupandavast rattast valmistatud tandemtõukerattaga Kaupo Karja ja Jürjo Väli. Teades tõukeratta väiksemat keskmist kiirust, alustasid tõukeratturid TTÜ eest Kääriku poole kl 4.00 toimunud ühisstardi asemel 2.00. Kahjuks tuli tandemtõukerattal katkestada 32. kilomeetril, sest rehvi mantel kulus ära ning purunes.
Parandused ja täpsustused käesoleva veebilehe suhtes saada aadressile aivarhannolainen ätt geemail punkt com.
